Story

Hall Kalliskivi
Öösel nägi ta und. Oli taas Aluvallas. Nägi end seismas maanteetruubil, kust pääses tuttavale teele metsaserval. Ta ei saanud sealt tükk aega edasi, sest miski takistas minekut. Jalad olid kui vatist. Mingi eelaimus oli nad unes tabalukuga sulgenud. Ta hõikas kedagi lähikondsetest, kuid vastust ei tulnud. Puud ümberringi – paljunäinud vanad haavad krõbisevate dollaritega, võimsad kuused ja tuttav pähklipuupuhmas – vaikisid kurjakuulutavalt. Kodukorstnast ei tõusnud suitsu ja aknad haigutasid mahajäetuina. Kuid äkitselt olid tal nagu kõigil unenägijail üleloomulikud võimed ja ta astus … nagu kehatu vaim … teel seisvast takistusest läbi. Ees lookles sissesõidutee siia-sinna – just niisamuti, nagu see oli loogelnud alati. Ent edasi minnes ta adus, et kõik oli muutunud. Tee oli kitsas ja metsik. See ei olnud enam sama, mida nemad olid tundnud. Algul tegi see nõutuks. Alles siis, kui ta pidi kummarduma, et hoiduda madalale rippu vajunud oksa eest, alles siis ta mõistis: loodus oli astunud täiel määral oma õigustesse, võtnud vähehaaval tee oma pikkade sõrmede pitsitavasse haardesse. Puud, mis varemgi tundusid ähvardavat, olid lõpuks saavutanud oma tahtmise. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, tunginud üsna teeveerele. Haabade paljad hallid oksad nõjatusid üksteise najale, ladvad põimunud kummaliseks kaisutuseks teisel pool teed seisvate kaskedega. Ta sammus öö kurjakuulutavas vaikuses. Astus puude võlvkäigu alt läbi kuni teelahkmeni. Siit Tiidemannideni viis kruusakate, oma kodumajani kitsas murukamarane riba. Tuttav pirnipuu konutas nukralt teeservas. Iial ei olnud teda kaunistanud mahlased pirnid. Armeena võimutsesid ta ümber nüüd nõgesed. Need sirutasid end, vulgaarsed ja pealetükkivad, tüve mööda üles justkui osatades puu olemasolu mõttetust. Kitsuke rada viis esmalt saunani paremat kätt. Kõikjal vedeles midagi, siin katkine vankrijupp, seal hobuniiduk, tuttav ammustest heinateoaegadest. Armsast maasikapeenrast kasvuhoone kõrval andis märku lopsakas kõrge umbrohi.
Olevik näis lõputu. Pöörane aimdus ei lubanud unenägijal kohale jõuda. Määratust valusööstust üle saades hakkas ta lõpuks midagi nägema ..., vaadet varjas veel vaid end igas suunas laiali ajanud metsviinapuuvõsa. Siis aga, äkki, seisis ta väraval, süda pekslemas rinnus, pisarad pakitsemas laugude all. See oli ta lapsepõlvekodu Aluvallas, salapärane ja vaikne. Hall kalliskivi sädelemas nii unenäo kuupaistes kui ka kunagi tegelikus elus. Eelaimus ei olnud petnud: seda, mis järel turvalisimast paigast maa peal, poleks olnud vaja näha. Vaid müürid täis vaenlasi nõgeseid, üksikud palgijupid söestunult mustad … ja korsten. See suitsutaja oli olnud aastaid valulaps. Tahmas ja ajas pigi, oli allavarisemise äärel. Isa kohendas teda tihti, puhastas ja kirus. Nüüd aga, kui maja ise oli hävinud, seisis see püsti!
Nõiutuna läks unenägija edasi. Miski ei saanud enam tagasi hoida. Kuuvalgus lõi koduõues tontliku miljöö, kus endine ja nüüdne tihedalt põimusid. Pikad siinveedetud aastad olid jätnud kujutlusse sööbinud märgi. Kõik, mis seni olnud, tuli uuesti esile. Pikk talumaja liidetud küüniga, keskel savimüüridega laut. Siin need olid, kõrbenud väädid kui kombitsad ümber, telliskivid mustava laudaakna ees. Talvekülm kippus sellest kohast lauta loomi näpistama. Isal tuli koormate viisi heinu-õlgi soojenduseks augu ette asetada.
Väikeses magamis­toas hääletu ja liikumatuna seistes oleks ta võinud vanduda, et ahervare ei ole tühi, vaid elab ja hingab. Kardinad oleksid nagu hõljunud tasa tuules ja lapsed teki all kuulatamas öökulli kumedat huiget. Pikas elutoas seisis hiina roos akna all. Selle juures suur tammine söögilaud vakstu ja põllulilledega ning tuba poolitamas puhvetkapp, sees tuhandeid kordi tõstetud pitsid, kohvitassid ja teised maakodu kaunistajad. Ta tundis magadeski, kui õrn ja hell on kodutunne. Kujutlus tõi esile ahjuleegi, magusa prae ja hapukapsaste lõhna. Suur eluruum hubasust täis. Ja raamatu­riiul, peal lapsepõlvesõbrad: peata ratsanik, preeria, viimane mohikaan­lane. Kus olid nad nüüd? Küllap lapse­põlve­maal ...
Tuba oleks nagu alles kandnud pere kohalviibimise märke. Laual lõhnasid mesimagusalt kärjed, kõrval kaanetamisnuga. Toanurgas voodipadjal oli näha ema pea-ase. Ahjusuus hõõgusid suitseva leegiga söed. Ja Mustu, kulla kutsu, hingestunud silmadega, sörakil maas, saba põntsumas vastu laudpõrandat.


Pilv, mis seni oli olnud nähtamatu, libises üle kuu. Kõheles silmapilgu just nagu tume käsi näo ees. Sellega oli kujutluspilt kadunud ja valgus akendes kustunud. Ta oli pilkases pimeduses. Vaatas tühja kesta. Hoone oli nüüd lõpuks hingetu ja mahajäetud. Viirastuslike sarikate vahel sosistas minevik. See maja oli nüüd justkui haud. Kõik hirmud, rõõmud ja kannatused maetud rusude alla. Oli raske ette kujutada uut ülestõusmist, vähemalt endisel kujul. Kui ta oleks mõelnud oma hallile kalliskivile ilmsi, poleks ta ehk tundnud nii suurt ahastust. See oleks talle kui kallis eluetapp. Ta meenutaks koiduaegset linnulaulu, värskust, kevadist lillerohkust, suviseid ühissöömaaegu koduõues kase all. Meenutaks lumepallina õitsvat sirelit keset õue ja kaevukooku, mille pihta uusaastapauke sai rihitud. Need olid ja on püsivad asjad, neid ei saa tuli hävitada. Kaunid mälestused ei tee haiget.
Nõnda leidis ta oma unenäos, kui pilved katsid kinni kuu palge, teades ise samal ajal, et näeb und. Tegelikult magas ta oma kodupaigast määratu kaugel.






Laste maailm




“Vanaema, räägi Joosepist!” nurusid lapsed, ninad pigistatud sängi­varbade vahele ja silmad piidlemas vanainimese kortsurägastikku. Harilikult järgnes juba esimeste sooviavalduste peale: ”Heakene küll ...” Seekord pidid nad natuke ootama. Vanaema Amalie sättis oma juuksepletid korda. See tähendab, harutas ükshaaval juustest paelad lahti ja asetas need öökapile ritta. Ta muidu olematu uhkus voogas nüüd kähardunult ümber pea. Kolm silmapaari ootasid kannatlikult.
Õhtuvidevik tumenes üha. Loite tundis, kui hea oli niimoodi koos olla. Oodata, vaadata pimedusse, kuulata ööhääli tuttavast metsatukast akna taga. Kaugemal laanes elasid ta sõbrad Pallipoiss, Juureonku ning paljud teised iga päev uued. Kogu mets oli täis lugematuid muinaslugusid. Need tuli lihtsalt puulatvadest, sambla vahelt, kändude alt üles leida. Nüüd ta juba teadis, et ta seda suudab.
Vanaema kohmitses ikka veel, seekord sukkade kallal. Neid oli tal kummipaeltega õblukeste kortsuliste jalgade otsas üksteise peal kolm-neli paari. Loite jälgis, kuidas ühe pruuni sibulakoore alt koorus välja teist värvi pruun. Oli naljakas ja ühtaegu hell tunne vaadata kedagi, midagi nii kallist. Ka pisi-Anu oma nöbininaga kahe sinisilma vahel ei mallanud magada. Vanaema lood olid igaõhtune maiuspala vend Antolegi. Teismeline püüdis kõigest väest uinujat mängida. Loite nägemisulatusse jäi venna silmalaugude tuksatus. Järelikult poiss teeskles. Kange kiusutahtmine tuli peale. Üle toa vuhisesid esimesed valged pilvepadjad, sihitud otse iseteadva mehehakatise poole. Pisiõde tegi varmalt kaasa. Hetke pärast olid kõik kolm üleni elu täis, sarnanedes hiigelkombitsais puudele tormis, mis oma kahe tüvega sängile toetudes pilvi pillutavad. Amalie silmis püsis naeruvine, kui ta moepärast keelama pidi. Homme pole ju kooli, miks me ei või hullata, tabas Loite end mõttelt. Ema koputus teisel pool seina tõi lapsed tagasi reaalsusse. Oli siiski uneaeg, mis parata. Vanaema sai aru olukorra kahemõttelisusest ja hakkas tasakesi juttu veeretama, alustades piiblitegelastest. Aegade hämarikust kerkis laste silme ette lugu heast Joosepist ja ta kurjadest vendadest, Benjaminist ja tema viljakotti peidetud hõbekarikast.


Oli hommikune videvik, väljas võimutses alles pimedus. Loite seisis poolpaljalt kambriakna all ja jälgis lumesadu. See oli alanud nädala eest pehmelt ja aeglaselt. Nüüd keerles lumi maja ümber hangedesse. Tüdruk oli tunnistajaks, kuidas valge vaip laotus üle maa ja metsa, tema imetegelasi enda sülle võttes. Kindlasti ei vaidle nad vastu, on ju lumevaiba all nii turvaline.
Viimane aeg oli pakasel saada oma meelevalda ka Loigu talu Aluvallas. Nüüd näpistaski külm valusalt sokiaukudest, eriti savipõrandaga vööruses ja kemmergus. Kõik olid unustanud, kuidas nad igatsesid talve, kui vihm ja rõske udu neid sügistalv läbi tüütasid. Täiskasvanud ütlesid nüüd, kui see oli tulnud, temast lahti. Üheskoos väristati toaseinte vahel õlgu ja käidi aina riidast kütet juurde toomas. Päev otsa õhkus ahjusuust soojust. Alles õhtuks suutis see kogu toas võimust võtta. Hommik oli aga alati karge, ahi ju vaikis kogu öö.
Laste maailm oli teistsugune. Nemad tundsid rõõmu ka külmanäpistuses varvastest. Pealegi oli äsjane sängisoojus ikka veel kehas. Loite tõmbas sukad jalga ja pani seeliku selga. Sukkadele peale vanad dressipüksid, tuhande­lapilised, mõnusalt lahedad ja soojad. Käib küll! Täna on pühapäev, seega vabaduse päev. Tuli ainult silmnägu külma vette kasta. Öö läbi panges toasoojust endasse imenuna polnudki see eriti külm. Tüdruk ootas, kuni emal sahvrisse asja. Sel juhul pääses ta hammaste pesemisest – ema Salme pani niisugustele asjadele rõhku. Majas valitses veel vähe aega vaikus. Siis läks teises toas madin lahti. Vend ja õde kargasid asemelt üles ja müdistasid ilma kindla rütmita mööda kriuksuvat põrandat. Helid tundusid head. Vanaema ja isa olid tõenäoliselt ülal juba kukelauluga. Laudast kostis veepangede kolksatusi, sekka ammumist ja röhkimist.
Ema askeldas köögi ja sahvri vahet hommikusöögiks sobivat otsides.
Loite nägi ka köögiaknast märke tõelise talve saabumisest. Eilsed jääpurikad aia põikpuul ja katuseräästas toretsesid heledais vatikleitides. Kaugemal, nii pikalt kui silm ulatus, voogas sinakate laikudega lumeväli. Õuna­puid oli võimatu eristada, nii sarnastena paistsid nad külmaehtes. Tüdruk jälgis silmadega maanteed. Alustas metsaservalt, kuhu nende ja naabripere kruusatee välja jõudis. Mööda kartulipõllust, salust, mille keskel saviauk, mööda väljale unustatud rõuguredelitest ja kõrgest kuusest lagendiku keskel. Taamal sinetas metsaserva pillutatud käputäis maju: enamasti vanad tared, madala pööningu ja väikeste häbelike aknaavadega. Luitundhallid, pooleldi mahakulunud värviga nagu unustatud paberlilled, sekka siiski ka üks erksavärviline. Lumiste katuste kohal lookles neli suitsujuga. Koiduvalguses tõusid need kõrgele. Nagu hoiatus ja meeldetuletus, kust hea tuleb, voogas äkitselt pilvelõhest alla kuldne triip. Päike! See värvis oksad aias kuldkollaseks. Paremalt, kus kõrgem Kurmi-pere elamu ja võsa varju peitunud naabrid, libises tüdruku pilk tagasi oma koduaknasse. Ta oli päral.
Hommikusöögi ajal seekord suurt ei räägitud. Kuid vaikus ei olnud ähvardav nagu siis, kui kellelgi oli paha tuju. Isa Elmar istus harilikult oma istmel laua paremas servas. See oli pereisa koht Loite teadmiste järgi igiammustest aegadest. Teisiti ei saanudki olla. Mujal ei saanud olla ka kahvli koht. Loite otsis seda ikka vasakult, ometi oli see hark kangekaelselt asetatud paremale. Ja kui tüdruk silmad tõstis, püüdis pilk naerukiire ema näolt. Teisedki tõmbasid suud muigele, kui Loite vaikselt toimetada püüdes nõutud eseme teise kätte haaras. Ei tohtinud! Ta pidi olema harilik, mitte vasakukäeline. Ometi oli nii lohutav süüa oma õige käega.
Täna oli laual hirsipuder. Loitele meeldis selle keskele meisterdada kollast läikivat järvekest. Aga kiiremini kui puder kadus laualt eilne kartul praetud räimedega. Isu oli ülihea, nii kui ühel maainimesel olema peabki. Päeva algus oli paljutõotav. Kummalisel kombel lahvatas tihti tülileek. Ükskõik kui väga nad ka vältisid kurja hingust, ikka oli see platsis. Halb tuju – need kaks sõna olid peidus tüliõuna sees. Kes sellest hammustas, oli osaline. Lõpuks haukas kogu pere. Algataja jäi harilikult teadmata. Loite aimas, et tihti oli selleks pereisa väsimus. Laupäevad olid enamasti teistsugused, pühapäevad samuti. Elmaril mõlkus siis meeles lubadus minna jahile. Mehele pakkus see ülimat naudingut. Metsas puud ega elajad ei virise, lapsed ei väsita, naine ei torise. Nõrkus on seal tundmatu. Kohin puude ladvus otsekui vestleks metsas liikujaga. Parim aeg põdrajahiks oli just talve hakul. Värske lumi jättis jäljed nähtavale. Algaja jahimehena ta natuke võõrastas seda loomatapmist. Jookse mööda metsa ühe vaese olevuse kannul! Mida kogenumaks ta sai, seda enam kasvas huvi jahi ja jahiloomade vastu. Nüüd oli mets selge kui oma kodu. Jahimehenipid andsid kindlust. Tore oli tunda loomade harjumusi, haista metsa lõhnu. Igapäevase elu mured ei tulnud meeldegi. Mees tundis vabal hetkel metsas suurt rahulolu. Pealegi kulus perele värske liha alati ära.
















Kirgas talvehommik




Hommikuse hahetusega koos olid sündinud tänased plaanid Loite peas. Kahju vaid, et õde veel nii väike ja temaga igasuguseid viperusi juhtub. Ometi tuleb koos nooremaga päev mööda saata.
Sinetav-valge talvepäev lausa kiskus endasse. Sellist toredat ilma polnud seni kuigi palju olnud. Sügise olid vallutanud vihmasajud ja tihedad udukardinad. Need oli väldanud pikalt kui halb unenägu. Mida kauem siin akna all seista, seda suuremaks kasvab igatsus puhasvalgete talverõõmude järele. Saaks ära selle madala lae alt, välja, avarusse! Vasturääkimisi teistelt ei kostnud. Ema käskis vaid salvest kartulid lõunasöögi tarbeks tuppa tuua. Mullased kerad said üks, kaks, kolm korvi. Anu oli kuulnud suurema plaanist ja asutas samuti minekule. Venna vana läkiläki oli õeste silmis hinnas. Mõlemad püüdsid seda varnast üksteise võidu. Lõpuks võitis pikem. Nüüd läks kiireks. Loite tahtis kangesti esimene olla, kes üle lävepaku astub. Esimesena seda ilu vastu võtta! Esimesena õu oma jälgi täis tippida!
Väljas valitses peaaegu tuuletus. Ainult üsna harva tõusis siin-seal hange kohal vallatu tuulehõng. See kraapis üksikuid kristalle sülle ja jooksis vilkalt mööda siledust edasi. Kohev kord võttis lapse vildi pehmelt endasse. Õu kogus jälgi kui puhas paberileht.
Lapsed astusid esmalt küüni alla. Siia olid peidetud eelmisest talvest kelgud. Peidukoht oli lae all palkidel. Heinavirnast tuli end üles kõrgele ämblikuvõrkude vahele vinnata. Vastu pahvatas segu mahlaseid lõhnu.
“Anu, hoia nüüd alt, ma viskan!" hõikas Loite sarikate vahelt. Kelgud veeresid pehmelt alla. Kolksatused olid vaevukuuldavad. Tüdruk libistas end peput mööda järele. Seal ülal olid tulnud juba hirmujudinad peale. Ta oli näinud kord suurt rotti aampalgil istumas ja jõllitamas.
Anu pehmed põsed ning armas nukunägu olid ootusärevil.
"Mis me teeme?" pahvatas ta õhinal.
"Mida on võimalik säärase ilmaga ette võtta?" Suure õe õpetlikkus võis mõjuda lausa upsakusena.
"Kelgutada ..." oli väike pisut nõutu. Ta mäletas eelmist lund vaid ähmaselt.
Uhkus südames, hakkamine rinnus, astus suurem ees. Eesmärgi poole. Mokaotsast poetusid paar sõna:
"Ehitame lumelinna."
Valge lumevälja pinnalt oleksid tõusnud justkui piibust suitsupilvekesed. See oli tuulepoisi töö: aeg-ajalt puistas ta oma süle tühjaks, keerles, veerles ja jooksis siis vallatledes edasi. Haaras jälle mõne raasukese siledalt pinnalt ja oli korraga kadunud: peitis end tükk aega hangede vahel, suud silmad vastu sõbralikku emakest maad. Kuulatas vaikselt. Hüppas siis üles hoopis eemal ning jooksis tantsiskledes ringi, pisut puudutades varvastega pinda. Küllap tal oli valge krinoliinülikond üll, ballikingad jalas. Loite oli neid selle ühest pildiraamatust näinud. Silmad valguse pimestusest hellad, sammus ta aina edasi. Läbi õunapuudega palistatud puuviljaaia, üle hiljutise, nüüd tundmatuseni moondunud kartulipõllu. Väiksem ukerdades ta kannul. Kelgujalased krigisesid ja see kostis kui kutsika niuksumine – ühetooniliselt ja nii rahustavalt. Õe kelgul tegid nad sama häält. Imelik, Loite meelest polnud nad Anuga sugugi sarnased: õde trullakas ja nöbi, tema aga sihvakas ja sirgeninaline. Isegi öö ja päev oma vahelduses olid sarnasemad! Iseloomud olid hoopistükkis erinevad. Väike askeldas pidevalt, võttis midagi ette, lõhkus ära või leidis kaotatud asju üles. Seejuures jätkus jutuvada hommikust õhtuni. Üldiselt lõbus kaaslane. Põsed oma lapselikus pehmuses otsekui loodud musitamiseks. Oligi nii, et väike sai alati oma õiguse ja tahtmise, isegi kui tõde ei olnud päriselt tema poolel. Polnud midagi parata, pesamuna au kuulus Anule. Varem, siis kui õde veel polnud, oli Loite ise see kõige tillem.
Laste teekonna lõppsiht oli lähedal: kraaviperv. Loite nägi juba kaugelt siinseid võimalusi. Tuuletegelased olid ses paigas kauemaks peatunud ning ohtralt oma vara puistanud. Hanged. Oi kui kõrged! Enneolematud! Siia võis sisse mahtuda. Künkakeste vahel sügavad orud. Ikka pehmest vatist.
"Mis sa veel passid, Anu, me võime tuua panged ja vett. Pangega saab kaevata," õpetas suurem, ise mõtte laiahaardelisusest puhevil. Võis kujutleda end lumeprintsessina kõrgete tornidega jääst lossis. Kähku tööle!
Loite tahtis enne ainult veenduda lume vastupidavuses. Ta oli näinud isa tuult mõõtmas. Nii, pöial käpikusoojusest välja ja lipsti suhu. Seejärel lumme. Oo, mõnusalt külm, värskendav! Jättis toreda augu, mis ei vajunudki kohe kinni. Järelikult on materjal õige, lubab ehitada.
"Anu, sina lähed nüüd toa juurde ja tood pangega vett!" Väike tõttaski juba maja poole.
"Ära sa emale ütle, tee vaikselt!" hõikas Loite kubujussile järele. Anu ei saanud iialgi õigesti aru. Ikka ja jälle põrkas mõni toiming tema lihtsameelsuse vastu. Ja kui palju kordi oli tema, Loite, vitsu saanud … selle eest, et väiksem ei mõistnud tasa ja targu toimetada.
"Ei, olgu, tule tagasi!" paiskas ta äkilise mõttejupi sunnil. "Ma lähen ise."
Ohverdus ei tulnud õigel ajal. Anu oli kaugel ega teinud kuulmagi. Loite suured vildid ja pikemad koivad nendes alustasid kiireid hüppeid. Ühest jäljest teise. Anu ei osanud veel sedagi – selliseid hiigelhüppeid sooritada. Kui Loite alles pisike oli, ulatusid isa saapad talle puusadeni. Aga see oli ammu, siis kui tema oli pesamuna. Siis sõi ta lund ja oli üldse rumal. Mõtles, et lumi on kui magus suhkur. Tunduski üleannetusest maiusena. Nüüdki kui ta päris kindel oli, et keegi ei näe, maitses ta natuke. Ainult hoopis harvemini. Aga Anu sõi küll. Pani teinekord kohe mõlema käpikuga mõlemasse põske, kuigi teadis täiskasvanute tarkust, et kurk võib haigeks jääda.
Õele järele jõudnud, peatus Loite hetkeks, et mõelda. Haaras siis väiksemal sabast ja, et kodu ja ema olid juba ohtlikus kauguses, sosistas:
"Võtame vee laudast, siis keegi ei näe."
Külm ilm ja vesi ei sobinud kuidagi kokku. Alateadvus andis sellest kindlalt teada. Ema hädaldas alalõpmata isegi karupükste pärast. Need pidid lastel alati jalas olema. Teinekord läks hullates väljakannatamatult kuumaks. Kogu keha kisendas nende karvaste elukate vastu. Siis läks Loite metsa puu taha või kemmergusse ja lihtsalt kiskus need jalast. Hiljem tõmbas tuppa minnes jalga tagasi. Keegi polnud vahepeal hüljatuid endale tahtnud. Ainult ema ei tohtinud midagi märgata.
Harilikult olid ema silmad selged ja rohekad, rõõmsana üleni helget elu täis. Kurjadena varjutas neid tuhm kardin nagu Tallinna tädil akna ees. Tume ja kurb. Loite ei saanud ema kurbuse vastu. Ta kartis seda tumedat helki ema silmis. Selged silmad emal sarnanesid lehtpuudega suvel, tulvil laululinde ja mahedaid kiireid varje. Keset seda rohelust oli tiibade sabinat ja elu. Lausa kuriteona tundus põhjustada ema meeleolu langust. Ometi oli see teinekord paratamatu. Siis, kui keha kipitas üleliigsest soojusest, või siis, kui lumi ilma veeta mätsida ei andnud. Lapsed on ikka vahel sõnakuulmatud. Küllap emad mõistavad hiljem.
Laut, eluruumidest lahus vaid esiku jagu, elas inimestest sootuks teistsugust elu. Natuke võõrastavat ja tüütut. Loite mõlgutas tihti mõtteid loomade üle. Miks on nad teistsugused kui inimesed? Miks peab nende pärast nii palju aega raiskama ja vaeva nägema? Põrsad, vasikad ja talled on enne suureks kasvamist tõesti meeletult armsad. Praegugi määgisid kaks krussis villakera vana­lammastega võidu. Ja Maasu tõotas tuua järglast. Ema Salme oli selle üle eriti rõõmus. Keset külma aega oli oodata sellist südant­soojendavat sündmust. See tähendas mitu korda päevas lüpsmist, lastele sooja piima, kloppimist ja värsket koorevõid. Söögile mõeldes tõusis Loitel vesi suhu.
Lammaste keskel seisis pooleldi täis pang. Armastusväärsed uted raatsisid selle tüdrukutele jätta. Üks raske pange tassimisest kõveras, teine, tühi pang käes, päta-päta järel, ruttasid nad mööda tuttavat jäljerada tagasi. Detsembripäike silitas pealmist lumekorda. Kristallid sätendasid silmipimestavalt. Loitele meeldinuks neid tabamatuid oma käpikusse püüda. Suruda vastu põske. Lasta seal hõõguda, et sära sulaks naha sisse. Arusaamatul kombel on äsjalüpstud soojal piimal ning külmal lumekristallil põskedele ühesugune mõju – panevad punetama. Anu punnpõsed hõõgusidki juba kui ladvaubinad. Ise podises ta midagi omaette ja vänderdas aina edasi.
"Mis tal viga, pang tühjust täis, kanna vaid õhku," mõtles suurem, aga ei öelnud.
Nüüd olid mõlemal tööriistad. Uuristamine edenes jõudsalt. Koopad kraavipõhjani ja uuesti päevavalgusse välja. Külm vesi voolis need tugevamaks. Väike õde proovis iga veidikese aja järel, kas mahub läbi. Töötati nohinal ja hingega, säravi silmi. Ninad, põsed, väiksed käed, pangesangade kolksud vastu plekki. Isegi Anu leppis vaikusega – küllap oli kühveldamisest niivõrd haaratud. Tunnise töö järel oldi nii kaugel, et kolmest august sai sisse ja ühest välja. Ehitusmeistrid vaatasid uhkelt oma saavutust.
"Ehitaks peale veel tornid, kaared või sisse paar akent?" juurdles Loite mõttes. Väiksem oleks kindlasti nõus. Ainult mine tea, kukub mõni käik sisse ja kogu vaev oleks asjatu. Anu nöbininake ilmutas esimesi väsimuse tundemärke. Kahtlaselt vaikne oli ta ka. Võib-olla valutab tal kuskilt või, veelgi hullem, on ta juba märg ja häbeneb. Seda oli väiksega mõnikord juhtunud. Anu vaatas korraks vilksti suure õe uurivasse pilku.
"Selge see," mõtles Loite. Ta haaras juba pisikesest käest, et teda kodu poole tarida, kui kuulis üleloomulikku sõjahüüdu eemalt lepikust. Selles oli ülemeelikust, võidurõõmu ja samas verd tarretama panevat valjust. Kraaviperv lumekoobastega asus loigust, kus oletuste järgi hääleallikas peitus, sadade hangede kaugusel. Esimese ehmatuse peale ei mõistnud kumbki õestest aimata, kes kisab – mohikaanlane Eesti metsades või lihast luust inimene. Mõne­minutilise selginemise järel kiskusid tüdrukute suunurgad vägisi ülespoole: hääl ju tuttav. See oli nende vennas, krutskimees Anto, keda isa teinekord nalja viluks Antoniuseks kutsus. Suvel oli ta karjunud sama valjult. Ajanud rinna ette, kui lähedalt metsast püssipauku kuulis, ning pasundanud: "Za sto menja ubiili?" Ise langenud maha kui niidetud. Pärast isa seletas, et see tähendavat vene keeli “Miks te mu ära tapsite?” Koolipäevikus olid tal pidevalt märkused. Alles hiljuti oli, et teeb tunni ajal loomahääli. Allkiri – klassijuhataja Pihlakas. Eks jõmmil hakanud tunnis igav ja nii ta järsku oma suu valla päästiski – keset üldist vaikust ja parajasti siis, kui õpetaja oli seljaga klassi poole. Noomituse saanud häälitsuse omanik elas samal ajal omas mõttes seasulus. Küllap oli tänanegi karjatus seal loigul mõeldud tähelepanu tõmbamiseks.
Tüdrukud silkasid võidu metsatuka suunas, mille keskel oli suviti veesilm, talvel tore jää. Teine salapärane rõõmuhõige, seekord lähemal. Mis ta seal ometi pasundab kui metsaline?! Emagi tuli trepile vaatama. Anu tegi mitu uperpalli enne kohalejõudmist. Tal lühike maa lumeni, ei saa haiget, jõudis Loite mõtelda. Nöbinina oli otsustavalt ettepoole suunatud. Miski, ka märjad karupüksid ei oleks suutnud hoida teda edasi rühkimast. Loite hüppas oma vildid kindlamalt jalga ning tõttas nii otse kui võimalik sihi suunas. Teda valdas põnevuse ja uhkusega segatud tunne. Anto oli nendest vanem, humoorikas ja armas vend, kel alati midagi varuks. Küllap nüüdki. Ilmaasjata see lumist vaikust rebestav häälitsus ei tulnud.
Tõelist ilu imet näevad vähesed. Sellest on kahju. Ometi kiirgab see väikestes kambrites ja varjatud soppides. See sähvatab korraks ja kustub. Loite mõttelend lumelossist lombini eksles kummalist rada. Oli ehk säravus ümberringi selles süüdi? Kaunis maailm tahtis justkui inimlast enda alla matta. Süda peksles ja peksles, ähvardades lumehelveste kiirgusest süüdatu sunnil rinnust väljuda. Isegi hirm hakkas. Mis teeb väikese kõrvalmüttaja süda, kui juba tema oma nõnda tagus? Kui palju auke veel lumme tuleb vajutada, mitu korda karget talveõhku sisse-välja hingata, et pärale jõuaks? Minutid tunduvad tundidena, päevad lõppematuna, teekond loiguni lõputuna. Silmad otsekui lõhkesid eredas valguses. Loite oli mitu minutit pimestatud. Just enne hääleallikani jõudmist. Siis ilmus valgus uuesti ja ta oli keset seda. Nagu ime! Ta ei olnud Loite, vaid lendlev viiv taeva ja maa vahel! Anu istus lumel ja lõõtsutas; vend üürgas kolmandat korda. Läbida jäi veel lund krae vahele sokutav võsa üksikute leppadega.
Seal ta oligi! Poiss seisis sõõri keskel, üleni tulvil südikust. Järgmisel hetkel lükkas ta juba kelku. Nägu punetas, läkiläki, püksid ja jakk olid lumised. Vennas oli tublit tööd teinud. Loigu pealispind oli kohevast lumevatist puhtaks löödud. Selle keskel jääs mustendas puupakk, sellel vankriratas. Kaks ritva olid kinnitatud ühelt poolt rattale, teiselt kahele kelgule. See oligi ime – karussell! Tõega põhjus indiaanikisaks. Lastel polnud veel eales midagi säärast olnud. Ainult pildilt nähtud.
Õrnema soo esindajad istusid kelkudele. Anto tegi head sõitu Anu kelgule, tõugates ka Loite oma liikuma. Tüdruku jalad aitasid hoogu anda. Ümbrus tuhises mööda. Ringvalguse sära sulas üheks tombuks. Õnnetunne ning tänulikkus meeltes, heitis tüdruk pilgu taha. Anto karvamüts oli kaldunud ühele küljele. Kõrvakapsalehed kahel pool pead hõõgusid seesmist lõõska.
Loite lendas. Hoidis kelgu käepidemest kramplikult kinni, et mitte päriselt minema lennata. Jääsuitsu pahvatas näkku, kelk põrutas konaral pinnal taguotsa. Kõrkjavarred, raagus lepik, lagedamad kohad libisesid mööda. Sääred vänderdasid õhus, tallad ei ulatunud enam maha. Hoog oli sees. Tüdruk kissitas silmi, et veel näha. Mööda vilksatasid ikka siitkandi tüved ja sealtkandi kõrred.
Siis ringreis rauges. Tõsine töömees oli astunud kõrvale.
"Lööge ise jalgadega. Ma jõuaks veel iga kell, aga teie, plikad, võite ka midagi teha!" Vend pööras uhkelt selja, asutades kodu poole minema.
"Kuhu nüüd, me alles alustasime!" Loitel oli olnud pööraselt hea meel kogu loost ja nüüd säärane pettumus. Anto lõi vaid ropsivalt käega, kui tüütavaid kärbseid peletades. Anu ilme tumenes ning suuke vajus kulpi. Küllap laps mõistis, et ilma mehejõuta nad hakkama ei saa. Loite püüdis kõigest väest karussellile uuesti hoogu sisse saada. Poole tiiru järel liikumine lakkas. Isegi pahane ei osanud ta olla: mõelda vaid, vend oli meisterdanud selle ehitise neile, teinud seda kui kingitust ühtegi sõna poetamata. Üllatus missugune! Loite taipas ka seda, et poiss väsis ära, aga tunnistada ei tahtnud.
"Lapsed aa-eee ... tulge sööma!" kostis maja poolt vanaema lahke hääl.
Leppade varjus oli märgata liikumist. Keegi ragistas külmast kõlisevas rägas. Esmalt ilmusid vildininad – isa omad, suured kui laevad. Seejärel pidupäevadel kantavad nahkadega ääristatud jalanõud ise. Ja alles siis nende kandja, kleenuke Kaari, kõige vanem lastest, kes juba Tartus ülikoolis õppis. Pea igal nädalavahetusel sõitis ta koju. Alati olid tal käed-jalad tööd täis. Aitas vanemaid, talitas südilt nii toas koorides-smoorides kui ka laudas loomadele heinu ja vett ette andes. Loite meelest oli pere lastest vanim hirmutavalt mõistlik ja hakkaja. Ei osanud paigal püsida, toimetas vist isegi unes. Praegu sattus vanem õde tulema just õigel hetkel.
"Aita meid, paluuun!" kisasid nad kooris. Ega kaua nuruda ei tarvitsenud. Kaari sasis varmalt kelgutoest kinni ja nad lendlesid jälle. Tiire lugeda oli raskevõitu. Maailm keerles ja veerles, jätmata jälgi mällu. Vaid võimsad vildid takistasid sõsarat ja lõpuks väsitasid temagi. Ometi olid lisalõburingid kätte saadud.
Päike pooles lõunas, meenus talvemõnude nautlejaile vanaema hõige. Värske õhk oli mitmekordistanud isu. Pere lõunad valmistati kindlatel kellaaegadel. Ema oli neil alati olnud selle poolt ja isa nõudis. Huvitaval kombel teatas sees üks heliloomake iga kord õigel momendil, et aeg on asuda jõudu juurde varuma.
Kuidas lapsed üle täistuisanud välja tagasi taluõue jõudsid, jääb nende teada. Seal nad lõpuks olid, kõige suurem kandes kõige tillemat. Loite enda kaks jalga tatsusid veel üsna korralikult. Kujutleda vaid, millega oli hakkama saadud: hiigelkoobastega lumelinnak ning kõrgete hangede ületamine, karussellil sõit ja mõtisklused elust ning ilmast. Kas see ei väsita? Loite vastas endale ise: "Väsitab küll ja teeb kõhu hirmus tühjaks!" Ta oleks võinud kas või vasika kinni pista, nagu isa alati ütles.




Pere lõunasöök


Elutoas lõhnas isuäratavalt supitirin, pühapäevade toidunõu, Kaari auks lauale asetatud. Muidugi oli kogu maja lõhnastik vägev. Sai välja noppida saia magusa, liha kirbe ning pruunide ahjukartulite mõnusa maitse. Hoone kaikus mitmekordsest häältesuminast justkui mesimummudel tarus kevadeootel. Igaühel oli midagi seletada, hõigata, käskida. Loite kuulis nagu läbi udu endale mõeldud käsklust: võtta noad-kahvlid ja asetada lauale. Võib ju ka, sest nagunii ei lasta mõtiskleda. Vanad ei saa iial aru laste toimetuste, eriti aga mõtete tähtsusest … Loite pani kahvli vasakule ja noa paremale, taldriku ülaossa supilusika. Riistad olid alumiiniumist, kodused, ammutuntud. Kinnisilmi võis käeseljaga üle noapea siludes kujutleda selle mustrit. Et emale meeltmööda olla, võttis ta köögist ka savitassid piima tarvis ja sättis need kenasti paremale käele. Laua keskel ilutses tühi vaas. Mis sinna panna? Kahju, et talvel karikakrad ei kasva. Lühike mõttesähvatus ja vööruses tüdruk oligi, müts peas, kalossid jala otsas. Jooksis kühveldatud kitsukest teerada pidi esimese metsailuduse juurde. Kuuse toredad koheva lumekorra all kaardus oksad ulatusid maani. Murda oli kerge. Praksatus ja valmis see oligi.
"Pallipoiss, kus sa oled?" sosistas ta millegipärast. "Kas sa minuga täna mängima ei tulegi?" Seal valges sügavas vaikuses elas ta sõber, alati ustav ja truu.
Kui mullu igivana pihlakas punetas ja oli marjadest tulvil, leidis Loite endale sõbra. Anulgi oli oma sõber ülevälja Raimo näol. Kogu suve oli väike õde vudinud heinamaarada mööda Tammemäele. Need kaks pruntpõske sobisid. Aga Loite, kes sõsara eest hoolitses, teda potitas ning lugusid vestles, ei kõlvanud siis enam. Nii ta mõtleski välja kindla, tugeva ja alati kaitsva sõbra ning hakkas teda hüüdma Pallipoisiks. Rääkis ainult talle oma tunnetest, kurtis isalt saadud keretäisi, venna hoolimatust, ema tusatuju. Pallipoiss oli Loite jaoks luust ja lihast. Tema ei valmistanud iial pettumust.
Jäine oks näpus, ruttas tüdruk tagasi. Paremal kõrgus heinaniiduk, istmel lumekuhil kui hiigelseen. Loite astus üle kraavipurde, mida praegu polnud paksu lumevaiba alt nähagi, kevaditi voolas aga tast üle lõbus konnakullestest mustav vesi. Tüdruk tõttas mööda majatagusest tiigist, kus hundinuiade vahutordid pürgimas taeva poole, ja mööda ka vereva kontpuu lumekoorma all vankuvatest okstest. Mullu oli isa matnud selle alla lastepere armsaima olevuse, kassipoja Minni. Pisike jäi niitmisel kogemata vikati ette. See kuri nilpsas kassipojalt naksti saba. Aga sabata kassist ei ole elulooma. Sest matmisõhtust alates kartis Loite maja otsa juures konutavat kontpuud. Ka oli see vilu ja niiske koht alati kõrges rohus, tiigikese äärel. Siia ei olnud kellelgi eriti asja. Ainult kole puu seisis ja kraapis talvel oma küüntega elutoa akent. Tüdruk kiirustas siit ruttu läbi. Majanurga tagant õue, kus tugev lumetee ja mugavam astuda.
"Loite, nii paljalt väljas!" kurjustas keegi.
"Kus sa, tüdruk, luusid! Teised ammu lauas, ootavad sind," pahandas ema.
"Ma ainult natuke ..." Ta ulatas kuuseoksa ja asutas end ainsasse tühja tooli kaetud laua ümber. Ema rahulolev ilme kõneles selget keelt: toit on täna eriti hästi õnnestunud.
Salme oli harva eluga sina peal. Muresid majapidamise ja loomadega oli liiga palju. Ta polnud maalaps. Oli kasvanud üles Rakveres, omandanud Tapal gümnaa­siumi­hariduse, saanud suhu vesiselged inglise ja saksa keele. Nüüd seisis ta tihti liikumatult akna all, pilk tühjuses, ja ohkas. Lapsed ei osanud aimata ta mõtteid. Salme kartis neid avaldada isegi oma mehele. Üks hull mõttekatke ajas teist taga. Kuidas kõik nii oli läinud, et ta elukäik siia talumajja pidama jäi. Doktori asemel oli haritud naise saatus pöördunud lihtsa maamehe kasuks. Sünged sõjaaastad mööda saadetud, väike laps käekõrval. Ei toitu ega katet. Nemad Kaariga maanteekraavis, kuulid vihisemas üle peade. Tohutu hirm veel nüüdki pärast ligi kahte aastakümmet. Ega elu lubanud unustada. Lapse olemasolu tuletas igal hetkel meelde. Oli ta siis seda soovinud, näitleja- ja kunsti­andega noor ilus naine, nüüd neljapealise lapsekarja keskel või lehmaketi järel karjamaale suundumas!? Mees pealegi tihti kuri tema saamatuse tõttu talutöödes. Ei oska poegimisel vasikat vastu võtta, ei korralikku heina­sületäit koormasse sõtkuda. Püüdmisest üksi ei aita. Mida sündides emapiimaga sisse pole imetud, seda pole.
Loite vaagis silmadega ema vahelduvailmelist nägu. Õueskäigust oli sisemus hele mis hele. Alustada aga enne kui liha on lahti lõigatud, ei tohtinud. Salme tõmbas aurava poti enda ette ja asus kelmelist taid kondist lahti harutama. Teised seletasid ikka veel suure suuga päevasündmusi. Anto, muidu vähese jutuga, jahvatas õhinal midagi jääst ja karussellist. Loite vaikis. Mõõtis, sülg suus, vahemaad ossini ja vaikis. Mõte eksles ikka veel maa ja taeva vahel, seletas elu nii, kuis väike aju oskas.
Supitirina kaas tõsteti kõrvale. Rasv ujus rõngastena ja mullitades leemel ringi. Värvid olid ilusad. Eriti porgandil.
Loitel oli vaja natuke aega niisama istuda, vaadata ja nuusutada. Oodata, mil supp parajalt jahtunud. Lõpuks kasvasid hõngud laua kohal vastu­panda­matuks. Läks lahti nohinal supiluristamiseks. Isa sõi niimoodi, kuigi ema hurjutas. Polevat viisakal inimesel lubatud. Lapsed tegid tugevama eeskuju järgi. Ema keelust ei hoolitud. Ühistoimetused olid kaitstud – keegi ei saanud karistada.
Keedetud aedvilja meeldis tüdrukule rohkem silmitseda kui süüa. See ei maitsenud sugugi nii hästi kui eemalt paistis, kuid vanaema sügav hääl sundis: nii ja nii mitu pala seda punakat juurikat ja alles siis liha. Lihatükiga alustada ei olevat eestlase moodi. Kartulid kõlbasid kõigile üsna hästi. Magusaima suutäie sai siiski pruunist lihatükist. Lõhn oli see, mis lihast söödava tegi. Toorest liha polnud meeldiv vaadata, eriti kui see oli verine. Siis mõjus see tülgastavalt, otse ohtlikult. Köögiviljad seevastu hõõgusid leemes ja lasid üksteise värvidel esile tõusta, nii et sellest kujunes tore suguselts.
Pärast lõunat oli pereisal kombeks leiba luusse lasta. Seltskond ühise kodu liikmeid tahtis kõiges oma perepea vääriline olla, tema rada astuda, tema toimetusi järgida. Pealegi oli see ju tore tava. Eriti pikkadel hämaratel talve­õhtutel. Suvi oli kiirete tegemiste ja jooksmiste aeg. Sügistalvel, kui pime aeg kukesammul pikenes, astus laiskus inimese juurde ja sõnas: "Pea aru!" Mis oli lastelgi selle vastu. Anto keeras raadio lahti: “Metsa läksid sa ja metsa läksin ma …” Laul tuletas isa jahiretki meelde. Seda, kuidas ta läbi rõskete metsade ja raiesmike põdra jäljerajal sörgib, püss uhkelt seljas kui korsten majakatusel, Mustu nuuskides ees. Aeg-ajalt vaatab koer tagasi, kas inimene tuleb ikka järele või on äkki teist rada läinud ja tema maha jätnud. Põdrapull võib väikese koera kergelt sarvedele tõsta. Tubli krants teadis olukorra ohtlikkusest nii mõndagi – sarvilisi ja pikakarvalisi mitmeid nähtud ja haistud.
Raadio kägises ja puhkis. Undas siis ja jäi korraga vait. Loite liigutas teadliku näoga üht nuppu. Seejärel kostis kõrvulukustava teatena: "Lee-niin on meiega, maailma valgusta, tulevik helge meil ees ..." Tüdruk tõmbas teki üle pea ja pidas hinge kinni kui veepõhja sukelduja. Kõrvus hakkas kohisema "lee-niin ...” Siis pidi ta õhku ahmima.
Väike õde juba magas varbadega titevoodis. Ta püksid olid loputatud ja kuivamas soemüüril. Loite ei julgenud “lee-niini” põrr-põrriga peletada: äratab veel pisisõsara üles. Muidu see ehk aitaks salapärase raadiohääle vastu. Võib-olla aitaks selle vastu ka aabits. Loite oskas küll vaid veerida, ometi oli see parem kui mittemidagitegemine. Järgmisel sügisel algab tõsine elu – kool. Seks ajaks arvas tüdruk lugemise täiesti selgeks saavat. Linnast oli varutud lasteraamatuid, aabits neist uhkeim, sees suured pildid kukude nägudega lastest ja suurtest. Loitele meeldis eriti lugu Tipast. Ilusa kevadise ilmaga astub Tipa kooliteel. “Tipal rõõmust särab silm. Linnud lennul siia-sinna, Tipal tarvis kooli minna,” veeris ta edukalt. Edasi rääkis lugu sellest, kuidas koolimineja kohtub lindudega. Need keelitavad teda kooli minemast: “Meie ootasime sind.” Tühja nad ootasid! See tõenäoliselt muidu öeldud. Sirtsuvad niisama puulatvades. Tiivulised ei oska inimesekeeli rääkida. “Tule mängi, siin on kena, keelama ei hakka ema!” Ei, ema hakkaks tingimata keelama, võib-olla pahandakski. Laps peab minema ja targaks saama. Ja linnulaul on küll ilus kuulata, aga ega seda või kuulama jäädagi. Tema läheks edasi, nagu Tipagi tegi.




Ootus


Õhtuvidevik ronis üle kaevukoogu. Varjud metsaserval kuuskede all tumenesid. Isa polnud ikka veel kodus. Ema suust kostsid esimesed torinad. Nõudevirn köögilaual kolises, tuletades meelde enda olemasolu. Taamal metsaserval kogu päeva head leili kuulutanud lõbus suitsujuga oli kadunud. Saun oli valmis.
Kostis kerge koputus uksele. Seda kuulis vaid Loite, sest tulija oli tema oma sõber – Pallipoiss. Ise hüpitas ta ühe käe peal palli, nägu heameelest kõrvuni. Ilus ta polnud, see-eest lahke.
"Sa tulidki, ma nii väga ootasin!" rõõmustas tüdruk mõttes. Kujutluspildis liikusid nad kuupaistel koos kodu poole. Lumesadu oli lakanud. Külm karvustas läbi õhukeste sukkade. Ta ei teinud sellest väljagi. Võttis poisil ettevaatlikult käest kinni ja kuulis, kuis jalge all prõksus jääkirme. Nad astusid üle tuisanud lagendike, läbi tumeda laane. Soo kohale tõusis kerge uduvine peaaegu nagu muinasjutuloor. Kuu ümber oli paar pilve. Edasi liikudes ajas kuldtriip ülal neid enda ees, otsekui oleks endale rada puhastanud. Igal juhul paistis kuusirp kogu tee. Mõte rändas tahtmatult jõuluööle ja Jeesus-lapsele. Ja tähele, mis juhatas teed ...
"Pallipoiss, hakkame mängima karjaseid väljal …, kuidas nad Jeesus-last otsivad."
Nii nad tegidki ... terve videvikuaja, kuni vöörusest tõepoolest tuttavad mütsatused kostsid. Riietekahin, püssi kolks seinal. Midagi rasket kukkus lauale.
“Isa!” Rõõmusööstuga kargasid kolm väiksemat asemetelt ja silkasid kööki. See oli tõsi. Isa Elmar oli metsast tagasi. Higine ja väsinud, aga õnnelik. Vängelõhnalise seljakoti sees punetas miski. Lapsed olid ümber selle aset võtnud. Ema tõi sahvrist suure emaileeritud kausi. Kõik ootasid kannatlikult kotisuu avanemist ja salapärase ilmumist. Isa tiriski välja esmalt hiiglasliku põdrapea, ise elavalt seletades, kuidas ja miks. Pea oli laskjale autasuks osavuse eest. Ülejäänud loom jagati jahiseltsiliste vahel.
Loite ei julgenud vaadata, ainult piilus silmanurgast. Hirmsaim oligi see esimene – karvane, hüübinud verega koos ja kole. Järgmisena ilmusid helepunane kopsupoole, tumeruske maksatükk ja lõpuks tailihakäntsakas. Neid viimaseid võis isegi vaadata. Kui aga kujutlusvõimet kasutada, siis oleks võinud tunda praelõhna hõljumas suure toa lae all. Sülg tuleb suhu, suu hakkab vett jooksma. Pole paremat ahjus küpsenud kuldpruunist metsloomalihast. Loite ei mõtle elusale metsas müttavale põdrapullile, keda tabab jahimehekuul. Mõtleb vaid sellele, mis meeldiv.
Loite ei jõudnud isa küllalt vaadata. Ta unustas tükiks ajaks ümbruse, istus lihtsalt hiirvaikselt ja süüvis isa näkku ning tema suu üles-alla liikumisse. Mees jutustas oma päevase jahiretke juhtumusi. Ta oli paljuga hakkama saanud. Oli olnud looduse rüpes hoopis teine inimene – mehelik ja tugev. Silmad pildusid veel nüüdki, kui ta seda kõike meelde tuletas, sädemeid. Lumises võluriigis koos teistega tuli tähele panna iga hingetõmmet, iga jalaastet. Mitte valesti teha. Mitte häbisse sattuda. Terve salga jahiõnn sõltus meeste oskustest. Metsloomi oli igasuguseid ja kõik nad tahtsid edasi joosta.
Loite meelest oli isa Elmar kui kuningas, kes puhtas laanes on uuesti sündinud. Karvamüts lumine, selle alt välja ulatuvad juuksed sagris raevukast kähmlusest okste ning tihnikutega, lõua all ja ninas ripnemas tillukesed purikad, mis toasoojuses kiiresti sulama olid hakanud.
"Ilm kisub tuisule, aga sauna läheme sellegipoolest. Ärge peljake. Mähime teid vammuste sisse," lõpetas päevakangelane oma jahimehelugude pajatamise.
Ema otsis riidekotti pesutagavara. Kõigile särgid, püksikesed, puhtad sokid, rätid niiskete juuste katmiseks – tervist peab hoidma. Ise pidi igaüks selga otsima maavillase kampsuni ning jalga kapukad. Vanaema oli oma kompsu varakult valmis seadnud. Kõige all saunarätik, siis nelinurkselt sirgeks silutud pearätik ja uued sukad kummidega. Amalie oli vana aja inimene, piinlikku täpsust ja korda nõudev. Ja varajast valmisolekut. Bussipeatussegi läks tükk aega enne sõiduki tulekut – igaks juhuks. Nüüd askeldas ta veel ahju ees, liigutas hõõguvaid süsi. Sinist leeki ei tohi tõusta, siis pole kuumus õige, kõrvetab toidu ära. Suurel rohelisel maaahjul oli pereelus oma osa täita. Teinekord tegi ta seda liigagi püüdlikult. Kui midagi ära kõrbes, ei maksnud eluta olendit süüdistada, eks olnud see inimese enda hooletus.
Nüüd lükkas vanaema poti hõõguvast ahjusuust sisse, sügavale sädemete ja tuha vahele. Ses paigas oli alati maitsev roog valminud. Kui pere saunast naaseb, on toit valmis – mahlane ja pehme.
Õhukeste sitskardinate taga sinetas. Põrandal oli märgi jalajälgi. Toolileenidel ootasid kasukad ning laual linastes pampudes pesu, igaühele oma. Mingi liikumine akna taga sundis Loitet toolile ronima, et ülemisest aknaruudust, mis jääs ei olnud, välja vaadata. Seal sadas viltu vast akent lund, tuul oli tõusnud. Suured räitsakad piitsutasid aknaklaasi. Kärmesti seadis tüdruk end päris valmis. Pani kasuka selga, rätiku alla ja mütsi peale, viltidele kalossid otsa. Ema toimetas sama õega. Teised sättisid võidu iseendeid. Loite oleks väga näha tahtnud, kas hommikul ehitatud lumeloss on alles või juba lund täis sadanud. Ohvrimeelselt astus ta viimaks ema ette, kel oli pikk sall käte vahel. Pangu pealegi see suu ette, saab enne teisi välja.
Tüdruk tõmbas rinna õhku täis ja kargas vöörusesse. Seal hõljus veel soe aur, sest köögis pajas keesid mulinal seakartulid. Silmapilk hiljem oli ta öös ja lumemöllus. Jäised räitsakad kriipisid nägu. Oleks tahtnud need kinni krahmata ja vaadata kui pahandust teinud valgeid loomakesi, aga polnud aega. Iga hetk olid teised tulekul. Ta tormas vastu tuult nii kiiresti kui jalad võtsid kaevuni, tõusis kikivarvule ja kiikas: taamalt kraavipervelt võiks ehk lumeloss paista … Tühi lootus! Peale räitsakate polnud näha kõige vähematki. Juba oli paks lumekord tüdrukule pähe sadanud. Tumedal kasukal hiilgasid helbed. Ta kaapis neid karvade pealt ja pistis suhu. Maik ajas silmad hiilgama ning tegi kõri külmaks. Tüdruk vaatas siis maantee poole. Vaid lõputult keerlev valge tants ümberringi. Hea, et maja veel paistis ja hobust läbi tuisu näha võis.
Juba olidki kõik õues. Uku pruuskas kannatamatusest ja pikast latris konutamisest. Isal rippus üle õla paks saanikasukas. See laotati heintele ja väikestel tuli selle alla pugeda. Loite loeti ka imelikul kombel väikeste hulka. Ema rapsis ta kasukalt lume maha ega pahandanudki varajase väljatuleku pärast. Küllap ajanappusest. Anu uudishimulikud silmad jälgisid toimuvat juba kasukakarvade vahelt.






















Saunaskäik


Uhke liigutusega haaras Elmar ohjad, lõi paar sirakat hobuse mõlemale küljele ja minekul nad olidki. Järsu kohaltsööstu katkestas koera klähvimine. Mustu näksas hobuse jalga, püüdes sel moel kogu jõust end kasulikuks teha, et kaasa saada. Aga naabrite Pontu rikkus alati Mustu head olemist ja inimeste saunamõnude nautimist segas sel juhul ülivali lõrin, vahel karvatuustidki. Isal ei jäänud muud üle kui rahurikkuja sülle haarata ja esikusse luku taha viia. Koer ulus, hüppas ukse najale ja kraapis seda eesolijat küüntega. Asjata. Lastel oli küll kahju mahajääjast, aga parata polnud midagi. Uku seevastu pistis teisel katsel kohalt kui hull, kihutas hooga õuest välja. Külm lumetolm ta kapjade ja saba alt lendas minejatel üle pea. Reejalased libisesid hääletult, tuul ümberringi aina tuhises. Must metsaäär sõnatult valvavate kaunitaridega lendas mööda. Loitele tundus, et näeb paari puurivat metsakutsa silma eemal pimeduses. Aga need võisid olla ka maanteelt kumavad sõidukite tuled. Lund kallas ja kallas. Laotus ülal oli kui põhjatu kott. Sall suu ees torkis ja kasuka karvad läksid silmapilkselt hingeaurust härma. Külmakraade oli õhtu saabudes mitu pügalat juurde kasvanud.
Uku tegi head sõitu. Inimeste sisemusest tõusnud aurud jäid teeraja kohale okstesse lehvima kui lipud pidurongkäigus.
Veel mõni viiv ja nad olidki kohal. Keset Tammemäe majapidamist. Regi liugles pikalt otse kullendava valguseni välja. Saunaukse lahtilükkajatele paiskus niiske vihtade ja seebi lõhn sõõrmetesse.
Seda sauna oli isa Elmar aidanud ehitada. See oli kolmeruumiline tare eestoa ning riietus- ja leiliruumiga. Naabrid kasutasid agaramalt eestuba, küll loomadele keetmiseks, küll laudade hööveldamiseks. Otse imetillukesse riietus­ruumi viis väljast eraldi uks. Loitele ei meeldinud sealt siseneda, teinekord, kui ema lubas, siis väljuda aga küll. Palja kuumava kehaga istuda korraks lumme, siis kibekiiresti püsti ning leitsakusse tagasi. Vend jooksis pimedas jäises õhus pikalt ringi. Temale oli lubatud palju enam, eks olnud ta ju ka hulga suurem.
Eestuppa minemata jäi Loite aga ilma kuiva puu ja laastude lõhnast, saepurust ja muustki põnevast, mida ainuüksi selles ruumis kohata võis. Siin olid samad lõhnad kui kodus puuriida juures hilissuvel, kui pakud saetud-lõhutud. Seal oli laste armas mängumaa, lõpmata põnev ajaviitepaik. Nad olid siis vaheldumisi pisiõega kord poetädid, kord ostjad, kord karjased väljal või emad-isad lastekarja keskel. Naabrite sauna eesruumis tuli just samasugune mängulust peale.
Loite tiris endal rõivad seljast ja tundis, kui õnnelik ta on, et võib keset saepuru ja saunalõhnu ennast pesta. Mitte ainult solistamises polnud mõnu, vaid ka mustusest lahti saamises. Koos krudidega lahkus kogu päevane väsimus ja kõik halb.
Kuna pere oli suur, et korraga sauna mahtuda, mindi sõnatul kokkuleppel järjekorras. Esmalt nooremad koos vanaema ja emaga. Muidugi oli kõigil teada, kes on nooremad. Loitele meeldis seekord olla üks nendest. Sai tunda kerget vingulõhna, suitsu ja tugevamat kuumust. Sai ka koos vanaemaga end pesta. Vana oskas laste päid seebitada ilma kibeda kogemuseta. Ema käed olid kannatamatud ja karvustasid tahtmatult. Seetõttu pesi tema väiksemat ja arusaamatul kombel see ei kisendanudki. Pesamunal oli ka vähem juukseid peas. Sügisel noore kuuga oli ema need hoopis nulliga maha ajanud, et tihedamad kasvaksid. Praegu turritas õe kuplil mõnekuine ädal. Sama oli toimetatud kunagi ka Loitega. Ta õlekarva lokid, kõik need krussid, mida kogu ümbruskond imetles, aeti maha. Loitele tundus nüüd, et selle sündmusega algaski uus ajajärk ta elus, aeg, kus ta oli teine ja mitte enam pesamuna. Imelik valu sähvatas tast läbi. Ainult korraks. Ta oli peaaegu juba leppinud paratamatusega.
Kelleks ta saab, kui suureks kasvab, küsis iga teine täiskasvanu lapse pead paitades.
Võib-olla lendab ta linnutiivul metsa kohal, on mees ja mitte naine. All on igavad alevikud ja ta unistused on ees käeulatuses. Või ta on raamatupidaja nagu ema, istub kontoris ja naeratab sisenejatele. Arvelaud puust nuppudega lamab laual ja arvutamine on vesiselge. Ei! Ta heegeldab laualinikuid, istub diivanil ja vaatab otsa mehele, oma abikaasale. Nad söövad lõunat, koka valmistatud lõunat. Siis pühib ta salvrätikuga suud nagu ühel pildil paksus raamatus. Jah! Ta saab rikkaks! Ta reisib mööda maailma ringi ja on kuulus näitleja või kirjanik. Kohtub kuningate ja kuningannadega ning elab suurtes lossides, kus sädelevad kroonlühtrite miljonid kristallid. Ta toob flöödil kuuldavale imelisi helisid. Täissaalile, kus polsterdatud istmed ja ukse kohal põleb punane tuli, nagu ta kord teatris oli näinud. Ta kuuleb plaksutamist, kui viimased helid on vaibunud. Siis saadab ta koju emale ja isale, õele, kes on juba suur, ja vennale, kes veelgi suurem, kirju ja imeilusaid kaarte. Ta kirjutab kõigest, mis ilmas toimub. Kuidas maavärinad lõhestavad maa kaheks tükiks ja veeuputusest päästetakse miljoneid. Vahetevahel, kui kuu paistab, istub ta üksinda ja ütleb ära kõikidest küllakutsetest. Siis mängib ta iseendale. Tal on kuldsetes lühtrites küünlad, niisugused kui kirikus, ja tal on kahju Anust, kellel ei lähe nii hästi kui temal. Selle mõtte pärast hakkas tal järsku häbi. Õde küll hoiti rohkem kui teda, aga see ei õigustanud kadedust.
Saunalised, paljad kui porgandid, olid valmis leiliruumi minema. Igaühel oli oma ülesanne. Kes pidi vaid endaga hakkama saama, kes teist väetimat avitama. Kokku neli keha, üks kortsuline kui vintske saapanahk, aga see-eest sisemuselt sile kui kooruke. See oli nende vanim liige. Teine täiskasvanu seevastu ümar ja priske. Salme oli lastele elu andes oma kehakaalu tublisti kasvatanud. Isu maatoidu järele ja värske õhk, mis muu, olid seda põhjustanud. Loite kleenuke veninud lapsekeha upitas end lavale sooja. Vana saun ei läinud isegi päevase kütmise järel põranda kohalt kuigi kuumaks. Anu ei ulatunud veel iseseisvalt lavale ronima. Vanaema toetas teda küünarnukist. Amalie põlved naksusid, kui ta end üles vinnas. Nii nad seal kükitasid taeva ja maa vahel, laeni vaid kitsuke riba leitsakust lämbet õhku, lavalaudade all paks kord mulluseid kaselehti, kõigil seebi ja higi pitser. Küllap sosisklesid seal hallis olluses saunalood. Mehed vestlesid neid iga jumala laupäev peretoas, oodates naiste järel oma saunamineku aega. Isa oli ju suur jutupaunik.
Pesemisprotseduur asiste naiste osavõtul kulges harilikku rada. Kahe täiskasvanu käed solksutasid tüdrukute helevalgeid liikmeid, tahtes neist eraldada kõik mitte sinna kuuluva. Üks kauss jahedama veega oli mõeldud loputamiseks. Eriti raisata ei tohtinud. Ruumis oli vaid üks kuumaveepada. Külm vesi seisis nurgas pingil, aga sellest polnud suurt tolku. Pesemist ilma sooja saamata ikka ei toimeta. Ühtepuhku tuli uut juurde ammutada. Pangetäis oli kiire kuluma. Ema tõmbas siis palja ihu peale oma päevinäinud plüüšmantli ja läks vastumeelselt ebameeldivat ülesannet täitma: keset õue seisvast vändaga kaevust vett tooma.
Loitel oli oma kauss, oma nägu ja lõpuks oma väiksed käedki. Tal ei pruukinud oodata vanemate abi. Ei enam. Ta pidas meeles ka ema huulilt pudenenud õpetusivasid. Järjekord oli tähtis: jalad, punu, pepu. Kui keegi sõbralik ja vaba avitada võis, siis selg. Ise hästi ei ulatunud, kuigi ta oma käte pikkuse üle kurta ei võinud. Varmalt astus ta vanaema ette, et see ta juuksed sisse seebitaks. Muidu, mine tea, asub ema nende kallale ja siis oleks kibe platsis.
Ruumi väiksuse tõttu olid kohad laval kõige hinnatumad. Nii mõnigi pidi leppima külma õhkuvate põrandalaudadega. Harilikult olid kannatajateks vanem õde ja ema. Seepärast oligi Kaari seekord koju jäänud: küllap kartis enne jõulu külmetada ja haigeks jääda. Leiliruumi vana põrand oli lausa jäine. Keset kitsukest ruumi polnud just tõmbetuult karta, kui aga sattuda ukse lähedusse, tuli kananahk ihule. Väikesel ruudul, mis akna aset täitis, ei olnud seda puudust, et see oleks tuult läbi lasknud, aga see nuttis. Sealt tilkus ja jooksis läbi, kui lund või vihma sadas. Emal oli seks puhuks varuks oma nipp: väike roostes mängupang ootas vajalikus kohas alla asetamist.
Saanud puhtaks, torkas Loitele äkkmõte pähe. Ta on juba küllalt suur, miks mitte ... Laekuumuses oli mõnus, aga tal hakkas kahju allolijatest. Parajasti oli ka pisiõde ema süles seebitamisel. Miks nad ometi leili ei lisa? Kärmesti ronis tüdruk lavalt alla, sasis kinni kopsikuvarrest ja ammutas esimesest ettejuhtuvast veeanumast kopsiku täis. Siis … tumedast haigutavast kerisekurgust käis tugev mürtsatus. Imelik, mis sellist kimedat heli põhjustas. Järsku lisandus keriselt kaikuvale läbilõikav lapsenutt.
"Issand jumal, pimeloom! Mis sa tegid!" Ema ahastus oli hirmus. Loite ei saanud esmalt aru, mis lahti on. Ta oli vaid head leili visanud. Aga Anu näoke oli valust krimpsus, laps karjus kõrvulukustavalt.
Loite sööstis porgandpaljana saunast välja. Ta adus, et oli saatnud korda õuduse: tulikuum vesi oli pritsinud väiksele käsivarrele. Pahategija ei suutnud ses ruumis kauem viibida ega rohkem näha. Kõik askeldasid õe ümber, jahutades punetavat kohta külma veega. Niipalju ta veel nägi. Hirm tahtis Loite enda alla matta. Nüüd saab ta küll karistada! Kahju nii iseendast kui väikesest õest. Rohkem siiski Anust. See hirm laotus kõikjale ta ümber, juba tähesiras taevavõlvile, lumele paljaste jalgade all ja ninaotsale ning koondus kuskil kurgusügavuses painavaks klimbiks. Loite teadis, kui valusalt isa võis püksirihmaga hoope jagada. Rihmaga, millel pannal küljes. Vahel juhtus, et ema rehmas lapsi peopesaga mõne korra. Laksud ei olnud valusad, üksnes solvavad. Ema ei löönud sageli. Ning laps julges nutta, kui emme seda tegi. Isa, muidu küll heatahtlik, aga äkkvihas kohutav, karistas põhjalikult. Tüdruk tõmbus siis kokku, krookis kui kalts end tema käe ümber ja püüdis nuttu tagasi hoida.
Nüüd tundis Loite end hulkuva kassina, kelle hundid metsas kinni pistsid, kuna ta polnud kellegi oma. Ka kass tõmbus kindlasti kokku. Lõpuks jäid tast ainult karvatuustid ja küüned järele, maas puude all teistele allesjäänutele vaatamiseks. Nutule ei olnud tüdrukus justkui ruumi. See nööris valusalt kõri, kuid välja ei pääsenud. Vaene väike! Tulikuum vesi õrnale nahale. Et ta ära ei sureks! Anu tundus just nüüd ütlemata kallis.
Oli pime, kuid valge maapind jalge all tegi ümbruse nõiduslikuks. Lõpuks märkas tüdruk külma enda ümber. Ta oli konutanud siin juba tükk aega. Kellelgi seal seespool ei olnud temaga asja. Ja paras talle, miks ta viskas nii mõtlematult. Karistuseks võiks ta siin jääkamakaks külmuda, südameta tombuks, kristallides klirisevaks põõsaks … Endiselt jäi saunas kõik muutumatuks. Välkki keeldus teda löömast. Ainult külm puges enam ja enam südame ligi. Varbaid polnud tunda. Need võisidki juba jäätükid olla.
Vaikselt avas tüdruk eesruumi ukse ja libistas end sisse. Leiliruumist kostis ainult hädist halinat. Loite istus puukastile ja arutas endamisi, kuidas küll süda nii kohutavalt taguda jaksab. Ta tundis seda päris üleval kõrvades. Lämbumistunne ... ja nüüd … lõpuks pääses see valla! Vabanemine. Pakitsus kurgus kergenes iga pisaraga. Peitnud pea sügavale rüppe, tihkus tüdruk tasakesi nutta. Keegi avas saunapoolse vaheukse, astus tema juurde ja pani käe pea peale.
"Ära nüüd nõnna palju kah ahasta, läheb mööda," paitas vanaema vesiseid külmunud kiharaid.
"Mis ma küll ometi tegin! Ma ei tahtnud ju seda!"
"Küllap ma mõistan, lapsuke. Sa oled liiga torm. Enne mõtle, siis tee!" Armas kortsurägastik oli tüdruku näole hästi lähedal. Vanaema kehutas teda üles tõusma, toetades kaenla alt, sest väiksed külmavõetud liikmed keeldusid sõna kuulmast. Ta oli olnud maailmast irdunud. Rahustav pehme hääl tõi tegelikku­sesse tagasi. Loite hoomas alles nüüd, kui jäine oli kogu keha. Vanaemagi tajus, kuidas noor hing ta käekõrval palavles, kuidas tal hambad lõgisesid ja huuled tuksusid. Vanaema talutas lapse saunalavale sooja. Enne leitsakusse astumist silmas tüdruk kössis kogu riietusruumis tihkumas. Vaene väike hoidis kätt endast kaugemal, justkui tahaks valuallikat ära visata. Kui hea, et ta olemas on! Näoke oli pisaraist märg, aga mitte vihane. Mõttes palus vanem õde andestust. Sõnadesse seada, mis südamel pakitses, tundus võimatuna.
Raske õnnetuse järel tühjenes leiliruum kiiresti pesijaist. Vaid krudid jäid lavalaudade alla halli ollusesse.
Puulõhnadest tulvil eestoas pani tüdruk end riidesse. Oleks tahtnud suruda õele hästi lähedale, lohutada, võtta muist valu enda kanda, aga ta kartis. Miski hoidis tagasi. See oli morbe tunne. Tulevik ei tõotanud head. Tinane pilv oli veidi oma raskust kergendanud, kuid püsis endiselt pea kohal. Ema polnud veel rääkinud, isa polnud märganud oma lemmiktütre valust kahvatut nägu. Aga pea ta ei märka!?
Mehed, üks alles hakatis, tarisid uued veepanged pingile. Viskasid hea mitu kopsikutäit kuumadele kerisekividele eelsoojenduseks. Elmar armastas hästi tulist vihtlemist ja sundis selleks ka poissi.
Neli sissemähitud kogu tammusid sõnatult maja poole. Köögilaual seisid veel saunalugude tunnistajatena õllekapad. Lastele ulatati lahkelt mahlakruusid. Salme istus ja võttis pisima ettevaatlikult sülle. Nüüd see tuleb, tundis tüdruk. Esiteks palus ema naabrinaiselt midagi, mis valu vaigistaks. Järgnes õnnetuse kirjeldus. Loitet selles polnud. Milline kergendus ... Vast läheb õekesel nüüd ometi paremaks. Patukahetseja ilmega surus Loite end lõpuks Anu kõrvale. Libistas õrnalt sõrmedega üle pruntpõskede. Seda teha oli ütlemata lohutav. Kogu valupõntsak rinnus pääses valla. Naabriema määriski juba kollast möksi tuikvel kohale.
"See on parim, mis mul on. Saialilledest tehtud," andsid naabriema sõnad lootust.
Läbi köögi mindi kitsasse hämarasse tuppa. Seal oli Loite sadu kordi viibinud, pannkooke kreegimoosiga söönud ja vanaaegseid õnnesoovikaarte vaadanud. Paremal seisis heegeldatud linaga ümar laud, täis kuhjatud vanu ajalehti, ringi keskpunktis nikerdatud küünlajalg. Hõbe selle pinnal oli tumenenud. Pitsivahu ümber seisid kolm polsterdatud tugitooli. Põrandat katsid kaltsuvaibad. Tammemägede kaks last magasid vasakul laias peresängis. Eesriie varjas vaate. Alatine tuttav naabrilõhn püsis niiske ja soojana ruumis paigal.
Seinte taga ja lae kohal surus öö must käsi oma raskusega madalat taluolemust. Üksikud siravad helkurid kõrgel taevalael lasid aimata maailmaruumi suurust. Loite ise sellesama laotuse all astus alati põhjatähe paistel. Terve ta eluea sõudsid ülal suured puhtad põhjamaapilved, kohisesid kased ja kuused. Sellel videvikul kogetud valuvirve jäi esimeseks, aga mitte viimaseks. Neid tuli ja tuleb ikka veel. Esimene lööb siiski sügavaima haava.
Ta istus naabrite peretoas pehmes toolis, kõhetu kogu eritamas saunasuitsu, märgade juuste ja koduvillaste rõivaste lõhna. Õe pisarais pale silme ees ja süümetunne südames, lajatas tüdruk rusikaga enesele vastu kintsu. Lõi nii et kumises, nagu oleks seal sees vaskraha, ning pomises: "Mitte kunagi, mitte kunagi enam." Ometi jäi taevas ühest kohast avatuks ja sealt piilus Heraklese mõõk ...


Seatapp


Jõulueelsetel päevadel saadeti lapsed sagedasti eest ära õue. Vanadel oli toas liiga palju toimetada ja noored olid jalus.
Üksteise järel tulid kirkad talveilmad pimestava sära ja hangedega. Kus sügisel oli lainetanud vesi ning pori, kõmisesid nüüd raudkõvad koorikud ja kiiskasid libedad jäälaigud. Ühel sellisel ennelõunal sörkis Loite kelku lohistades heinamaa poole. Teed valida oli olnud kerge: kõige paremini sobis selleks kraavipõhi, kus tihke lumekord peal ja aimatav libedus all. Tüdruk näris leiva­kannikat krõbeda lihatükiga. Leival oli igas kohas, kust ta kinni hoidis, villase kinda maik juures. Ühtepuhku kargas kurgualune palitunööp lahti. Siis tuli kannikas korraks kelgule panna, kindad käest ära võtta ja nööp uuesti kinni pusida. Loite oli seekord oma igapäevase kaaslaseta, sest väike õde jäi tuduma. Midagi kummalist selles ju oli: iga päev oli tal tulnud magajat teeselda ja sängis püsida, kuni ka väiksem ärkas, täna aga lubati ta kohe õue.
Ümbrus oli tuttav ja samas ka mitte. Kord sügisel oli isa lapsed siia lähedale raieplatsile kaasa võtnud. Puuriita laduma. Metskond, kus isa Elmar töötas, oli andnud loa teha ses ärapõlatud lepavõsas harvendust. Elmar võttis siis koos leppadega maha ka mõnikümmend kõverat kasenässi. Lapsed olid aidanud – isa õpetussõnade järgi – halge riita asetada.
Kraav, sügaval põhjas vesi, juhatab alati – ka sügisel ja talvel – teed koduni. Mustjashallid kulukõrred paindusid kelgupõhja all. Tüdruk tundis nende seast ära raudrohu ja hundinuia – seisid siin külma käes, kuivad, üksildased ja karmid, äratades kummalist kaastunnet. Loite pani isegi leiva käest ja silmitses neid põhjalikult. Nad üllatasid mingi iseäraliku kõrtest imbuva allaheitliku enese­kindlusega. Tüdruk tonksas näpuotsaga haralist raudrohtu ja tõmbus samas kähku tagasi.
Väljas oli enamasti hea olla. Mõtetel oli avar ringi rännata, silmadel kaugele ja palju näha. Ometi ahistas Loite mõttelendu täna üks ebaharilik tunne alateadvuses. Miks ikkagi ...? Miks käskis ema ilma õeta nii vara õue minna? Seejuures lubas ta veel lahkelt:
"Ole nii kaua, kui tahad!"
Saladus surus tugevalt meelekohtades, upitas end välja keset pealage, ei andnud hetkekski asu. Meenus üleeilne jutukatke isa ja ema vahel:
"Ei aita enam muud. Põdur teine. Loomatohter sõnas, et võib sellesse surragi. Vaata, kui närb ta sööma on."
Ema ohkas seepeale, kuid soovitas veel veidi oodata. Mida lapse kõrv kuulis, selle mälu talletas. Järsku nad ...
Loite ütles härmas kõrtele otsustavalt “ei” ning pööras heinamaaservast tagasi. Uudishimul olid kiired jalad.
Küüni ja poolelioleva saunaehitise vahele oli üles pandud lavats. Laudast kostis rahutut ruigamist. Otse tüdruku kõrvalt viis redel saunalakka. Endalegi ootamatult ronis ta libedaid redelipulki mööda kärmesti üles, tegi luugi lahti ja upitas end heinahunnikule. Luugi aga tõmbas enda järel ruttu kinni. Kohe piiras teda sisse kuivade saunavihtade lõhn. Sületäis heinu oli lakapealsele jäänud suvest, kui vend vahetevahel siin redutamas käis. Oli kuulda jalaasteid. Küüni nurga varjust ilmusid hallides vatikuubedes kogud. Tüdruku silmad läksid ümmarguseks nagu tõllarattad, kui ta isa käes suurt pussi silmas. Eelaimus osutus tõeks: presentpõlled ees, läksid mehed nüüd tuldud teed tagasi, teadagi keda tooma! Kesik vingus juba meeleheitliku valjusega. Loite puges sügavamale heinahunnikusse. Ta tundis end salakuulajana, kui surus silmad vastu katusepilu, ise üleni värisedes. Ema Salme seisis kui patune, emailkauss ootevalmilt ühes käes, teisega lõua all villast rätti vastu kõri surumas. Hirmusegune hingeaur lehvis ta pea kohal: oodatav sündmus ei olnud just meeldivate killast. Isa Elmar ja naabri-Vahur lohistasid tugevalt pingutades enda järel roosakasvalget kogu. Looma jalad olid justkui halastust paludes taeva poole. Luugipraost immitses seasõnniku imalat haisu segamini lumevärskusega. Kesik oli jäänud vakka, lamas lavatsil kui hunnik õnnetust, kõrvad laiali, ise väike ja karvane. Salme pühkis looma kerelt pihutäie sinna kogunenud lund ja ta suu liikus lohutavalt. Elmar sammus järk-järgult sea pea poole, ohtlik riist käes. Laps üleval saunalakas haaras kõrsi sülle ja surus neid otsekui kaitseks tihedalt enda vastu. Nüüd ei õnnestunud enam silmi ära pöörata. Ta tõmbas selja kühmu ja litsus heinad kõigest jõust vastu rindu, nagu lootuses tuge või lohutust leida. Kummargil kogud varjasid looma. Ainult ema toimis avalikult, hoides pange tilkuvate punaste piiskade all. Lõpuks see purskus suure hooga, teades teed. Loite tunnetas röhkiva elu lahkumist koos nende jugadega. Silmad pärani, suu erutusest avatud, vaatas väike õrn kogu suurt õudust. Isa pomises tõsise näoga midagi enda ette lumme. Lapse meelest oli just isa see, kes oli soovinud kesikult elu võtta. Nüüd aga ootas suur mees looma nina ees sajus seistes nagu mingisugust abi või andestust. Värinad valgel nahapinnal lakkasid vähehaaval. Looma jalad vajusid lonti. Mehed hakkasid kohe laual lebava kogu ümber sekeldama. Isa toimetas midagi välkuva noaga. Mida täpselt, seda polnud näha, aga võis aimata. Mehe terav nina oli sel hetkel veelgi teravam, lausa kuri. Nii kuri, et Loitel hakkas imelikult kõhe. Kui ta lõpuks end püsti ajas, sadas õues tihedalt pakse räitsakaid, tõmmates vaatemängule hallika eesriide. Suur kuusk kemmergu juures seisis kui must vahimees, rasked valges vammuses käsivarred longus. Maas punetavad verepritsmed kattis halastaja lumi hetkega kinni. Noatera välkus, soe liha auras. Juba seisis Mustugi ohvri päitsis, kintsud ootusärevusest võbisemas. Ahned silmad ja puhevil ninasõõrmed vahtisid üksisilmi sinakasroosat lihakeha.
Pinge hakkas järele andma. Loite märkas nüüd, et tema isiklik keha koos pea ja kätega oli ikka elus. Ta hõõrus silmi ja vähkres heintes, et nähtut silme eest kaotada. Vähehaaval tuli mure: kuidas varjata teiste eest, et ta kõike nägi, kuidas saada peidust välja märkamatult? Loitel oli isegi häbi, et ta sellist verist pilti oli jälginud. Ta puges tasakesi heintest välja, libistas luugiavaust poetades redeliastmetele ja ronis alla. Siis hiilis ta end madalaks tehes kui varas küüni teise otsa varjus võssa. Alles seal tõmbas natuke hinge ja lipsas siis tihedamate metsahaljaste vahele peitu. Siit ei võidud näha ta hirmu ega ahastust. Metsa­servas vajus ta korraks uuesti kägarasse, sest sealt paistis mitu koduakent, mille taga võis piiluda nii mõnigi silm. Oli tunne, et teised muud ei teegi, kui vahivad metsa poole ja näevad ta hirmuseguseid palgeid.
Tüdruk sörkis kaugemale, kuusikuvahelise heinamaateeni välja. Märkas järsku värsket kassijälgede mustrit ja uus uudishimu võttis võimust. Kuhu see Miitsu siitkaudu küll

Click Here for More Information